Nimetus – Archangelica on tekkinud kreekakeelsest sõnast “arkhangelos” (= arch-angel), muistses legendis on mainitud, et peaingel Gabriel olnud see, kes jutustanud selle kasutamisest ravitsemisel.

Harilik kikkaputk (Angelica archangelica) kasvab metsikult ning seda leidub Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Gröönimaal, Islandil ning seda kasvatatakse ka Prantsusmaal ja mõnedes Saksamaa piirkondades. Harilikku kikkaputke kasvatati ravimtaimena juba 10. sajandil ning see muutus väga populaarseks Skandinaavias, kus seda kasutatakse ka kaasajal.

Kikkeputkejuur on rootsi bitterite peamiseks koostisosaks. Seda peetakse heaks abivahendiks külmetushaiguste, köha, pleuriidi, koolikute, reumatismi ja kuseteede haiguste vastu.

Kulla kõrval on mürripuuvaiku alati loetud jumalatele ja valitsejatele sobivaks kingituseks. Kolm Idamaa tarka viisid mürripuu väikesele Jeesusele, Inglismaa kuningannale kingitakse neid igal aastal Tähepäeval. Mürripuu (Myrrha) kasvab Aafrikas, Punase mere rannikualal ja India ookeani kaldal, ka Aasias, Araabia poolsaarel.

Mürripuu on pukspuusarnane heleroheliste lehtedega põõsas ja õitseb see väikeste valgete õitega. Maharaiutud puu koorele tekib mürrivaik. Vaik voolab puukoorest vabalt välja ja kui see pärast tahkumist kokku korjatakse, on see kollakaspruuni või merevaiguvärvi, tugeva aromaatse lõhna ja kibeda, kergelt terava maitsega.

Muistsed kirjad vestavad, et mürripuu loomus on kuum. See soodustab und. Puhastab rinna ja kopsud ning puhastab ka hääle. Aitab mürkidest tekkinud mürgistuse korral. Imeb endasse kasvajad, tapab hallituse õhus ja kehas. Mürrile on omased põletikuvastased, mikroobidevastased, seentevastased, taastavad, kokkutõmbavad, toniseerivad ja stimuleerivad omadused. Vaigule on omane tugev antibakteriaalne toime.

Kampripuud (Camphora racemica) leidub peamiselt subtroopilise kliimaga maades. Selle puu kõrgus saavutab 80-120 jalga ja tüve ümbermõõt 6 jalga. Kamperit võib puult võtta vaid juhul kui puu on üle viiekümne aasta vana. Puult kampri saamiseks kasutatakse siiamaani iidset kamprikogumise meetodit: puu raiutakse väikesteks tükkideks ja töötlemata toodet destilleeritakse, vältimaks kampriõli lisandist ja kristalse kampri saamiseks. Kamper kristalliseerub rasvasest destillaadi osast. Sellega on kampri puhastamine ka lõpetatud. Destilleerimise tulemusel saadakse kaks toodet – kampriõli ja valge, kristalne, tahke kamper. See orgaaniline ühend on esilekeriva lõhnaga ja selle sulamistemperatuur Celsiuse järgi on 179 kraadi ning keemistemperatuur 209 kraadi. Kamper vees ei lahustu, kuid lahustub eetris ja alkoholis.

Tähelepanuväärseks faktiks on kampri kogus, mida on võimalik saada isegi väiksemalt puult. Üks puu toodab kokku kolm tonni kamperit nii õlina kui ka tahkel kujul. Kamperit on selle raviomaduste tõttu kõrgelt hinnatud juba ammusest ajast. Kamperile on omane põletikuvastane, antiseptiline, viirustevastane, röga lahtistav, ärritusevastane toime. Hüsteeria, nakkushaiguste, gripi, unetuse, lihasekahjustuste, närvipinge, pneumoonia, reumatismi, šoki, hambavalu, tuberkuloosi, haavandi, kuseteede infektsiooni, oksendamise ja haavade korral leiab tervendavat abi kamperilt.

Südamehaiguste korral tuleb kamprit kasutada erilise ettevaatlikkusega. Kamperiühendeid kasutatakse nii seespidiselt kui ka välispidiselt. Tavaliselt segatakse kamper muude koostisosadega. Kuigi kamper on tuntud oma raviomaduste poolest, leiab see väga laialdast kasutamist.

Senna (Folium Sennae) on väikene põõsas, mis kasvab ülemistes Põhja-Aafrika ja Araabia Niiluse regioonides.

Vana-Egiptuse arstid kasutasid sennalehti kuningliku perekonna ja tolleaegse eliidi ravimiseks juba üle 3500 aasta tagasi.

Seda kasutasid ka Araabia arstid kaugel 9. sajandil.

Tänapäeval kasutatakse sennat segudes koos teiste taimedega soolte interoretseptorite ärritamiseks, kutsudes selliselt esile tugevdatud sooleperistaltika.

Keelikurohu juur (Carlinae radix). Keelikurohi on mitmeaastane taim, mille juured ulatuvad sügavale pinnasesse. Leherosetid lebavad maapinnal. Just lehevarrel on tekkinud õisik diameetriga 6-12 cm, mida ümbritseb hõbevalgetest õielehtedest pärg. Keelikurohi õitseb juulist kuni septembrini.

Keelikurohtu võib leida kehvematel muldadel mägedes, tasandikel, nõlvakutel. Keelikurohu juure peamisteks toimeaineteks on antibakteriaalset carlinaoksidomi ja tanniini sisaldavad eeterlikud õlid, koos vaigu ja inuliiniga. Keelikurohu juurest valmistatud preparaate kasutatakse meditsiinis diureetilise vahendina, kroonilise bronhiidi vastu.

Rabarber on omapärane taim – selle risoomid (Barbaris radix) on väga tervislikud, varred söödavad, kuid lehed – mürgised. Rabarberi kodumaaks on Lääne-Hiina ja Ida-Tiibeti mägismaa. Rabarber võib olla uhke oma pika kasutusajaloo üle. Hiina rabarberijuure kasutamine meditsiinis fikseeriti dokumentaalselt juba ligikaudu 2700. aastat enne meie ajaarvamist, viis tuhat aastat tagasi saadi stepitaime juurtest raviainet, mis soodustas seedimisprotsesse. Ka Araabias ja Pärsias kasutasid arstid laialdaselt ravirabarberi leotisi.

Kaasaegne meditsiin viitab sellele, et see taim soodustab maosekretsiooni, aitab toota maohapet, parandab isu, tugevdab mao limaskestades asuvaid peeneid veresooni ning parandab ka maksa seisundit ja aitab kergekujulise hüpertoonia vastu. Suur kaaliumisisaldus avaldab head mõju südamehaigetele ja soodustab urineerimist. Rabarberit tuntakse ravimtaimena juba peaaegu viie aastatuhande vältel, Hiinast tuli see Pärsiasse ja Vana-Kreekasse.

Selle kasulikkusest mitmesuguste hädade, sealhulgas ka astma ravimisel kirjutas Avicenna, ning tänu temale ja araabia arstidele õpiti seda taime tundma ka keskaegses Euroopas. Esimese eurooplasena oli Hiinas ja jälgis seal rabarberite korjamist suur 13. sajandi reisimees veneetslane Marco Polo.

1927. aastal koostatud ülevaates teatavad ekspeditsioonientomoloogid ivriidi ülikoolist Jeruusalemmast, et kristalsed graanulid ei pärine Õissaare puult, vaid on hoopis eraldunud putukate struktuurist. Siirup tuleb tilkadena putukate kõhust ja maapinnale kukkudes moodustab justnagu suhkrutera.

Õissaar (Fraxinus ornus) on keskmise suurusega lehtpuu, mis kasvab 15-25 m kõrguseks ning mille tüve läbimõõduks on kuni 1 m. Koor on tumehall ning jääb siledaks isegi vanadel puudel. Lehed on paaris. Õissaart leidub Lõuna-Euroopas ja Edela-Aasias, Hispaaniast ja Itaalia põhjaosast kuni Austria ja Tšehhini, samuti ka idapoolsetel aladel läbi Balkani. Peamiseks õissaare koostisosaks on magus kristallilaadne aine. Õissaar on valge, lõhnatu, kristallilaadsed, magusa maitsega graanulid, mis ei lahustu vees, kuid mida on kerge lahustada alkoholis. Õissaarele on omane omalaadne lõhn ja magus maitse, see on puuvaik, mis kukub graanulitena maapinnale.

Esmakordselt on koirohtu mainitud ühel egiptuse papüürusel, mille vanuseks on ligikaudu 1600. aastat enne Kristust. Koirohi on domineerivaks kõrbelise keskkonna taimeks Lähis-Idas. See sümboliseerib kannatusi, kahetsust, valu ja häda. Juba iidsetest aegadest peale kasutatakse koirohulehekeedust sooleparasiitidest vabanemiseks.

Koirohi (Artemisia absinthium) on mitmeaastane, korvõieliste sugukonda kuuluv taim, 60-120 cm kõrge, tugeva mõru lõhna ja maitsega. Kuigi paljude bioloogide arvates on koirohi kõige kibedam ravimtaim, on sellel siiski kõrge bioloogiline väärtus.

Juba muistsel ajal on inimesed koirohule omistanud rahustavat, põletikuvastast, valuvastast, parasiitidevastast toimet. Pealseid kasutatakse mao-, sapi- ja kõhunäärme sekretsiooni stimuleerimiseks, söögiisu tekitamiseks ning ka kerge valuvastase ja und soodustava vahendina, ka soolenugilistest vabanemiseks, seedeelundite tegevuse soodustamiseks.

Vanakreeka müüt räägib, et Zeus olevat maganud safranvoodis, foiniiklased kasutanud safranit maitseaine ja ravimina. Rikkad roomlased olevat safranit puistanud pulmavoodisse, kuid veel mõnes muus kultuuris olevat olnud traditsioon safraniga pruudiloori värvida.

Safrankrookus (Crocus sativus) on liilialiste sugukonda kuuluv lill, selgelt sarnane meie aedades populaarsetele krookustele. Taimel on tavaliselt 8-10 cm pikad, saledad lehed, kuid septembris-oktoobris puhkeb üks või kaks helelillat õit, mille keskel asub kolme ossa jagunenud erepunane emakas. Safranit saab sealt ja ainult sealt ning seetõttu on safran ka kalleimaks maitseaineks maailmas. Neid tuleb korjata käsitsi, iga emakas eraldi, pärast äranoppimist kuivatatakse need kiirelt päikese käes.

Safran on üks vanimaid maitsetaimi, mida kasutatakse meditsiini vajadusteks ning on tuntud ka maitseainena. Seda kasvatatakse peamiselt Hispaanias, Indias, Türgis, Hiinas ja Iraanis. Safranit iseloomustab tugev lõhn ja torkav maitse. Lõhna ja maitse osas sarnaneb see mingil määral meele. Raviotstarbel kasutatakse seda köha, bronhiidi, unetuse, hüsteeria, menstruatsioonitsükli häirete ja depressiooni korral, lehti kasutatakse kõhukinnisuse korral.

Indias on olemas ingverikultus (kurkumikultus) ja seisukoht, et see maitseaine pulmas annab küllust ja viljakust. Veda rituaali kohaselt puhastub naine kui ta pulmas oma keha ingveriga sisse määrib, minevikupattudest ning nii võtab mees vaga naise. Selle ühenduse muutmiseks seaduslikuks Jumalate ees, seob peigmees pulmatseremoonial pruudile kaela ümber püha, ingveripastaga immutatud lõnga.

Kurkum (Curcuma longa) on kuni 1 m pikkuse mitmeaastase ingveriliste sugukonda kuuluva rohttaime spetsiaalselt töödeldud risoomid. Seda nimetatakse ka India safraniks või kollaseks ingveriks.

Kaasajal kasvatatakse seda taime Kariibi mere saartel, Lõuna-Ameerikas, Indoneesias, Hiinas. Kollajuur meenutab oma lõhnalt mangot, kuid selle maitse sarnaneb siiski rohkem ingveri maitsele. Raviotstarbel kasutatakse kurkumit põletike, haavade ja nahahaiguste korral. See puhastab verd, parandab seedimist, maksa seisundit ja normaliseerib kehatemperatuuri.

Teriakk on väga vana retsepti järgi valmistatud taimesegu, mis olevat olemas olnud juba antiikmaailmas. Keskajal olevat see taimesegu koosnenud isegi kuni 300-st erinevast koostisosast. Seda segu olevat tohtinud valmistada vaid apteekrid, sest tol ajal olevat esinenud palju võltsinguid.

Selle segu algseks tekkekohaks loetakse Veneetsiat ning seetõttu on ka segu nimeks saanud Veneetsia Teriakk (Theriaca veneciana). Teriaki säilitamine ja transportimine oli tol ajal detailideni välja töötatud ja selleks kasutati portselannõusid.

Alles meditsiinivahendite tootmiseeskirjade juurutamisega, kasutades näiteks sellist arstiraamatut Pharmacopoea Germanica, loodi ühtne, 12-st koostisosast koosnev retsept.